teisipäev, 28. detsember 2010

Toredad külalised

Detsembris käisid meil toredad külalised Liis koos Emili ja Joonataniga - lõpuks õnnestus tabada hetk, kui kõik neli last olid enam-vähem terved. Nagu ikka, kulus jää murdmiseks aega, kuid lõpuks suutsid ekstravert Henrietta ja introvert Emili ühise keele leida.


Joonatan on kui kala vees igas olukorras, Hubert üritab Henrietta abiga ka mehisemat muljet jätta ja omal jalul seista.

kolmapäev, 8. detsember 2010

Henrietta 4

Juba nädalapäevad on möödas Henrietta suurest neljandast sünnipäevast. Milline ta nüüd on?


Lasteaia õpetajate sõnul on laps tubli, käelises tegevuses eriti osav, hästi hakkamasaav tüdruk. Kui on kaks päeva lasteaias ära käinud, siis teatab kergelt ärritunud häälega, et tema vajab nüüd puhkust; samas on päevi, mil sooviks lasteaias kauem olla (käime tal tavaliselt varakult nelja paiku järel). Iga päev üllatab oma põnevate mõttekäikudega - näiteks teatas ta lambist, et kui meie perre peaks tulema kolmas laps, siis peab tema kahjuks lahkuma, sest kolm on liiga palju.
Viimase paari nädala armastus on tähed - enda nime kirjutamine tuleb juba päris hästi välja, paremini oskab ainult isa nime kirjutada (kes pagan lapsele nii pika nime pani :) ???). Veel meeldib piparkooke teha (aitäh kinkijatele laste kokakomplekti eest - see on ülepäeviti kasutuses), joonistada nii vildikate kui ka vesivärvidega, onne ehitada, tantsida, nukkudega mängida, Lumivalgekese puslet kokku panna, muinasjutufilme vaadata (hetkelemmikuks Lotte-muusikal ja Luigeprintsess), juuksurit mängida (arvake, kes on kliendiks?). Jõululuuletused pähe ei jää, selle asemel lubas ta jõuluvanale tantsida ja ise laulda "till-till" laulu (ainsad laulu sõnad on tõesti till-till, laps samal ajal mängib lumehelvest). Usub päkapikkudesse, kuid mitte nende võimesse igal hetkel tema pisikesi pahandusi tähele panna. Henrietta armastab külas käia ja ise külalisi vastu võtta, isaga õues toimetada või õhtuti ringi sõita. Toitu laps valib, viimase aja dieet koosneb mandariinidest, riivitud porgandist, kommidest, vutimunadest ja ise valmistatud juustuleibadest. Suure sõjaga on nõus sööma kas kartulit või kana, kuid peaaegu mitte kunagi mõlemat korraga. Alati on valmis sööma piima-makaraonisuppi, mida mina kahjuks ei valmista, küll aga kaubeldakse seda toitu, kui laps Evi juurde satub. Jonn käib endiselt aeg-ajalt külas ja siis tuleb ette nii karjumist, löömist kui ka pahasti ütlemist, kuid hilisem vabandamine käib asja juurde.
Ise leiab laps, et on juba suur ja soovib kooli minna. Kõnelises arengus puuduvad k, r, s, kuid logopeedi sõnul on arengut märgata. Sõnavara on eakohane. Tihti näen tema käitumises ennast, oma hääletooni ja sõnakasutust ning siis üritan ennast parandada :)
Kokkuvõttes - ei möödu vist ühtegi päeva, kui ma südamest ei vihastaks tema peale, sest ikka juhtub mingi trikk sisse või olen mina närviline ja eeldan lapselt liiga palju. Aga ilma temata ka ei oska ja kui ta õhtuti voodis kalli-musi nõuab ning teatab, et olen tema emme, on kõik pahandused unustatud.

neljapäev, 2. detsember 2010

Rabamatkal

Pühapäeva hommikul tegime sõprade eestvedamisel tunnise jalutuskäigu Pääsküla rabas. Lapsed vanuses kaks, kolm ja neli veetsid enamuse ajast isside kukil - rada oli kitsuke ja oht lumme ära kadumiseks suur. Hiljem nautisime Eveli ja Martini uut kodu - unine pühapäev möödus mõnusas seltkonnas ja koju jõudsime alles pimedas...

Sõber Hubert magas matka ajal kodus Evi valvsa pilgu all ning ühines seltskonnaga hiljem. Üleüldse on Hubert endale uue sõbra saanud - alati on ta valmis Evi süles ringi vaatama. Eks ma olen seda ka natuke ära kasutanud - poes ja Henriettal lasteaias järel ja trennis on ikka ilma lapseta mugavam käia.