Viljandis

Henrietta Hubertit naerutamas. Hubert teeb esimesi arglikke samme toidumaailmas - terasel vaatlemisel võib tema käes värsket porgandit näha.

Selle pildi autor on Henrietta.

P.S. Roosa sobib Hubertile :)

Kaksikute külastamise päev

Pärast Jaanipäeva jäime lastega Tartusse taadut hoidma.



Esmaspäev oli ametlik kaksikute külastamise päev. Kõigepealt veetsime pool päeva Saadjärve ääres Mia-Leel ja Kasparil külas. Lapsed tegid kohustusliku väikese sulistamise, kuigi Henrietta käitus kui väike hellik ja ei ole veel pritsimise võlu avastanud.







Õhtul sõitsime Ihastesse Ekkele ja Emmale külla. Pärast meie eelmise nädala seiklusi kukkumiste ja traumapunktiga ei tule laste puu otsas ronimine minu närvidele kasuks.

Seiklused Hiiumaal

Emme: Homme läheme laevagaHiiumaale ja siis mamma-nana juurde.

Henrietta: Mitmeks päevaks ma sinna jään?

Emme: Kuueks.

Henrietta: Kas mamma paneb mind magama ka?

Emme: Jah, annab süüa ja saadab Kärdiga mängima ja paneb magama ka. Võta ujumistrikoo ka kaasa, äkki on ilusad ilmad ja saate ujuma minna.

Henrietta: Vau, see on küll hea mõte. Ma lähen otsin üles.

(ja laps topib kotti trikoo ja 90 % riidekapi sisust - iial ei tea ette, mis üritus tulla võib ja milleks valmis tuleb olla...)

Minu jaoks oli üllatus, et Henrietta suutis mõtelda aja peale ja küsida, kui kauaks ta vanaema juurde jääb. Hiiumaale sõites valmistas esimese "toreda" üllatuse asjaolu, et üks praamidest oli tuulevangis ning seetõttu tuli hoolimata valmisostetud piletitest oodata sadamas 2,5 tundi, enne kui sõit sai alata. Kohvik oli ülerahvastatud, menüü koosnes friikartulitest ja õllest ning praamijärjekorras ootas vähemalt 2 bussitäit koolinoori oma kevadisel klassiekskursioonil. Meenus enda klassiekskursioon Hiiumaale, kui minu vanemad pidid rattad sadamasse transportima, aga teatavasti on Tartust keeruline Rohukülla jõuda ja teadmata põhjustel käisime igaks juhuks Pärnus ära...