Hubert - aasta ja pool

Hubert ja Henrietta nautimas emme sünnipäevatorti.

Mõned päevad hiljem maal. P.S - Hubert on nüüd poisi näoga ehk vennapoeg Raivo harjutas juukselõikust Huberti peal. Henriettat tabas seejärel shokk ning nuttev laps palus oma Hubert tagasi tuua või juuksed tagasi panna. Tänaseks päevaks on kõik olukorraga leppinud.

Hubert on vahepeal saanud pooleteise aastaseks ning näitab hoolega iseloomu. Jookseb kiiresti, leiab kõikvõimalikke ronimisvõimalusi ning katsetab piire. Lutist saime mõned nädalad tagasi suhteliselt valutult lahti. Ööd on meil endiselt rahutud, s.t. ikka leian end hommikuti Huberti voodist. Ise magama minemist ei toimu, ikka peab emme või issi kaisus uinuma, toppides oma nina vastu emme-issi nina. Potindus edeneb, s.t. mähkmeid kasutab laps ainult magades või reisides, aga õnnetusi juhtub ka pidevalt; parematel päevadel läheb Hubert potile vabatahtlikult ning kui juhtub õnnetus, tuleb laps ise sellest rääkima.

Üldiselt on Hubert memmekas, s.t. minu küljes on kinni ning käitub tunduvalt paremini, kui mind silmapiiril pole.

Sõnavara arengud:

"emme" - peamiselt minu kohta, aga mõnikord ka issi kohta ning kõige tihedamini kasutatav sõna üldse

"anna" - tähendab nii anna kui ka võta.

"Etta" - Henrietta suureks rõõmuks hakkas Hubert teda nii kutsuma ja ka teised peavad seda nime kasutama

"jala" - jalg

"aba" - naba

"amp" - lamp

"ltte" - Lotte

"ishshi" - parematel päevadel osatakse nii issit kutsuda

"auto" - auto. Sama vana sõber Joonatan suutis oma kuldse auto meile unustamisega ka Hubertist autosõbra teha.

"aua" - koer

"mmi" - mõmmi

"aka" - tähendab seda, et laps soovib potile või et väike õnnetus on juba juhtunud

"tita" - laps.

Omamoodi arusaamad

Henrietta lohutab päevatööst väsinud isa: Issi, ma tean, et sul on raske elu.
Merilin: Mis mõttes issil on raske elu? Minul on ka raske elu?
Henrietta: Nalja teed või??? Sina olid ju päev otsa meie kahega kodus...

Issi motiveerib last hommikul last lasteaeda minema: Sa oled ju väga tubli, Henrietta! Eile õppisid peaaegu jalgrattaga sõitma, nüüd lähed lasteaeda sõpradega mängima. Ei tea küll, kust nii tublid lapsed tulevad?!?
Henrietta: Teie ju kasvatate.

Soengumoed

"No mis - ei meeldi või?!?!?"

Nagu pildilt näha, on meie peres klambrid aukohal, enamasti kaunistatakse mind, aga väga hinnatud modelliks on ka Siku. Ja kui Hubert klambrid kätte saab, ründab ta nendega mind ja on äärmiselt ärritunud, kui tulemus on nadi. Muide, Hubert võib tunde, klamber peas, ringi toimetada...

Teeme Henriettale soengut.

Henrietta: Emme, kas sina tahaksid ka endale nii ilusaid juukseid, nagu minul ja Hubertil on?

Merilin (ärritunult): Mis mõttes ilusaid? Kas sa arvad, et minu juuksed ei ole ilusad?

Henrietta (kurvalt): Ei ole jah, sinu omad on ju lokkis. Lokkis juuksed ei ole ilusad.

Vähemalt enesehinnanguga ei ole lapsel probleeme...

Varajane vastlaliug

Pühapäeval külastasid meid Jana ja Amanda, kellega koos võtsime ette matka kelguradadele.

Henrietta eelistab rullimis-stiili.

Eluolu kodus

Tubased mängud...

Nädala jooksul on meie pere mitu pisikest oppi üle elanud - eelmisel nädalal paigaldati Hubertile kõrva shundid korduvate mädaste kõrvapõletike tõttu ja eile elasin mina silmaoperatsiooni üle. Peab tunnistama, et Hubert pidas oma vintsutustele tunduvalt paremini vastu kui mina enda omadele. Juba mõned minutid peale narkoosist toibumist möllas poiss voodis ringi ja tundis puudu toidust-joogist ning mänguruumist. Mina seevastu jõudsin nii opi ajal kui ka toibumise perioodil mitu korda ennast kiruda, et miks ma üldse selle asja ette võtsin. Täna on juba päris hea olla ja tõesti - elu minu ümber on hoopis värvilisem ning puuduvad liistud ja joonistused seintel häirivad mind rohkem kui varem :)

Lumeonn

Õue peal olevast lumehunnikust õnnestus käik läbi kaevata ja onn tekitada. Ei, need ei ole minu jalad :)

Grafitikunstnik Hubert

Enne avastamist...

ja pärast pahandamist.

Mina ei maga!

"Ma ei pea enam päeval magama, ma olen suur tüdruk..." ja viis minutit hiljem.

Eelnev Henrietta loogika näide: "Mina olen Huberti õpetaja - tema õppis minu järgi käima. Mina olen oma beebi õpetaja ka. Ja sina oled minu õpetaja ja issi on sinu õpetaja..."

Hubert 1 aasta

Hubert oma lemmikronimispaigas ehk aknalaual.

"Potsataja" ehk loodame rahvameditsiini peale.

Hubert ja tema uus armastus.

Huberti isiklik maja.

Suur Hubert naudib juba üle kahe nädala aastase inimese staatust. Mis mees ta selline siis on, õigemini milline on meie elu koos temaga?

Hubert armastab üle kõige pulte, mobiiltelefone, viltpliiatseid ja rüperaale. Silmad löövad tal alati särama ka siis, kui pooleli on mingi keelatud tegevus ja keegi ta sellelt tabab. Aastase järjekindlus on muljetavaldav - loodetavasti säilib midagi sellest ka edaspidiseks ning aitab pojal edaspidi toime tulla.

Kõndimisega on nii, et kui väga vaja (nt emmeni jõuda), siis teeb ruttu paar sammu ka iseseisvalt, kuid enamuse ajast liigub kas käpuli või püsti, hoides hoolikalt millestki kindlast kinni. Viimase aja lemmikleluks on suur punane auto (tänud Viljandi vanavanematele!), millega Hubert ise veel ringi sõita ei oska, küll aga meeldib talle autot enda ees põiki lükata ja ise sellel järel joosta. Auto on aeg-ajalt ka tülide allikaks, sest suur õde oskab seda ka sihipäraselt kasutada ja siis ei jõua Hubert õele ning autole järele.

Juba kaks nädalat elab Hubert suure õe toas - nii on meie väikeses elamises nüüd ametlik lastetuba. Võrekat me veel välja ei ole visanud, kuigi oleme mõelnud ka nari soetamise peale. Ja terve nädala on lapsed seal omaette maganud, mis tegelikkuses näeb küll niimoodi välja, et mina jooksen headel öödel kolm korda ja halbadel öödel 6-7 korda kahe toa vahel, kui Hubert üles ärkab ja kisa teeb. Tavaliselt aitab lonksu vee ja luti andmisest, kuid on ka öid, kus minu toast lahkumine lõpeb uue kisaga ning nii ma siis tukun seal Huberti voodi najal pea tunni või kaks, kuni mu toast välja hiilimine ka vilja kannab. Kuidagi on võimalik, et magav laps kuuleb ära selle spetsiifilise heli, mida teevad põrandalauad, kui nendele ettevaatlikult astuda ja kohe ollakse istukil ning ollakse solvunud, et ma lahkuda üritasin. Magama jääb Hubert süles, mis on mulle kaasa toonud valutava kaela, õlad ja käed ning pideva Deap Heati aroomi mu ümber. Henrietta uinub tavaliselt hiljem ja vaikselt oma voodis.

Söömine sobib Hubertile endiselt - hommikune pudruportsjon on tavaliselt pojal suurem kui isal ning hiljem nõuab Hubert osa endale ka Henrietta pudrust, et siis veel vaikselt leiba või puuvilja peale süüa. Ise lusikaga söömine veel ei õnnestu, küll aga meeldib Hubertile erinevaid esemeid oma veeklaasi sokutada (eile sattus ka üks pult Henrietta mahlaklaasi...) ja lusikat laua vastu tagudes põrgulärmi teha.

Sõnaline areng ei ole Huberti tugevaim külg, kuid võttes appi käed, hambad ja miimika, saame me suurepäraselt suheldud. Mõnikord tulevad sihipäraselt "aitäh", "emme" (eriti siis, kui häda käes on), "oue" ja Henrietta kindlal veendumusel ütleb Hubert vabalt ka "õde" :) Hambad lastakse käiku minu peal ja tavaliselt just siis, kui laps mu tähelepanu tahab võita. Söögilauas viipab

Tervise kohta võib ütelda, et nõrk osa Hubertil seondub nina ja kõrvadega ning nohu on meie peres vähemalt kord kuus külas. Haiguse vastu võitleme (nagu näha ka esimeselt pildilt) kõigi mõeldavate vahenditega.

On olnud üks äraütlemata huvitav aasta.