Algaja malehuviline esimeses tunnis.
Sünnipäevatordi valmistajad tööhoos.Märkamatult on mööda läinud pool aastat ja tulebki juba järgmine sissekanne...
Hubert, kes kuuldes endast räägitavat, alati entusiastlikult "Hubi siin" hüüab, on vahepeal rohkelt kasvanud ja arenenud. Kõik jutud saavad räägitud, kasutab väga keerulisi sõnu (pikutama, ootamatu, isegi, hoopis jne) ja pikki lauseid. Kõik sõnad veel välja ei tule (gaga=maga, papa=mahla). Magama jääb ainult siis, kui keegi lamab kõrval, ning tavaliselt langeb Hubert viimasena (tihti on kuulda mehist norskamist ja Huberti vaikset toimetamist, s.t. magama panija on langenud enne kui Hubi). Ma ei tea, kas see tuleneb minu halvast lauluoskusest või Huberti absoluutsest kuulmisest, aga alati, kui unelauluga üritan alustada, öeldakse mulle "Emme ei lal-lal-laa!" ja surutakse sõrm suule. Magama jäämine ongi meie suurim probleem ja tihti eelneb sellele pikem nutujorin.
Riietumisest laps väga ei hooli, s.t. ise midagi selga ei saa, poti peal siiski saab ise käidud ja püksid üles-alla veetud. Enne välja minemist eelneb suurem tagaajamine, sest asi peab ikka mänguga käima.
