Esimene...

1. Lõpuks jõudsin ära oodata - Hubert naeratas mulle esimest korda :)

2. Hubert osales täna oma esimeses lumesõjas - kui mina lumepalli eest ära põikasin, maandus pall sujuvalt otse vankris. Hubert väärika mehena ei lasknud enda und väikesest lumest segada.

3. Sel nädalal pani Henrietta esimest korda Huberti magama, kõigutades vankrit ja lauldes unelaulu vabalt valitud sõnadega vabalt valitud viisil. Sündmuse tähtsust ei vähenda asjaolu, et vähemalt kümnel korral on Henrietta püüdlikult Huberti üles ajanud pärast seda, kui mina poisi lõpuks magama olen saanud.

Ma olen nii üksi...

Henrietta on maganud eraldi oma toas juba aastakese, tavaliselt on õnnestunud tal ka üksinda magama jääda, mõnikord tuleb väiksemaid protesteerimisi ette. Aga alates Huberti saabumisest on õhtuti peale kohustuslikku kava (isa loeb raamatut, ema laulab) Henrietta toast kuulda dramaatilisi kaebeid:"Ma olen nii üksi, ma olen nii üksi...". Mõnikord järgneb nutt ja hala, kuni keegi teda lohutama läheb. Ei ole mõjunud ükski alljärgnevatest argumentidest ega käitumismallidest:

1. me oleme kõik koos, ema-isa on kohe kõrval toas, loeme sammud üle

2. ema-isa hüüavad vastu "Me oleme nii üksi , me oleme nii üksi"

3. ettepanek toad ära vahetada - isa läheb sinna magama, aga siis saab isa jäädavalt endale oma toa, Henrietta peab oma mänguasjad ja muu ära kolima.

Viimasel nädalal on kaebed tulnud ka keset ööd, loomulikult Huberti kahe söögikorra vahel, et emal ikka parem uni oleks :)

Algaja sisekujundaja

Tartust tagasi tulles selgus, et algaja sisekujundaja Henrietta oli isa kaasabil kaunistanud meie elutoa seina (aitäh Koosule kleepsude eest). Vähemalt tegeles laps millegi arendavaga :)

Haigused ei hüüa tulles

Meie pere näide on tõestus sellest, et imikute lubatud müstiline immuunsus ei tööta :( Nimelt püüdis Henrietta kinni larüngiidi (haukuv köha, kõriturse ja võimalikud hingamisraskused) ning hoolimata minu ja Huberti Tartusse põgenemisest algas eile sama haigus ka Hubertil :( Nüüd oleme kodus tagasi ravimas. Nii palju siis nädalavahetusel algama pidanud spa-puhkusest :(

Hubert - 1 kuu

Üks vanaemadest heitis ette, et Hubertist on vähe pilte. Proovin seda viga parandada :)

Külalised

Veebruari esimene nädal oli meeldivalt tihe - iga päev käisid külalised :) Esimesel pildil naudivad pähkleid Henrietta ja Fiia Franka (2 aastat vana), pange tähele klaasivalikut :). Teisel fotol uudistab Ants (aasta ja 3 kuud) pisemaid ehk magavat Hubertit ja Joonatani (peaaegu 3 kuud vana). Taustal naudib Emili (2 aastat ja 4 kuud vana) porgandi-ananassi kooki.

Pisike Henrietta

Targad raamatud väidavad, et teise lapse sündides toimub esimese lapsega palju muudatusi. Mõned hakkavad jälle mähkmeid ja lutipudelit kasutama, teised saavad ruttu suureks. Henriettaga on Huberti esimese elukuu jooksul samuti rohkelt muutusi toimunud - ühelt poolt on laps tunduvalt iseseisvamaks muutunud - nt kui näeb, et teda aidata ei saa, saab ise hakkama nii tualetis käimise kui ka riietumisega. Teiselt poolt on jonn kerge tekkima ja teadlikku ilma pisarateta nutmist on juurde tulnud. Eilsest vestlusest lasteaia õpetajaga selgus, et Henrietta on väga tubli, rahulik (???) ja tasakaalukas laps. Eks ta kodus elab ennast siis välja...

Henriettale on oluline kõiki samu asju proovida, mis venna jaoks olemas on, samuti eelnevad kõigi tema vanade asjade venna poolt kasutamisele pikad läbirääkimised, mis siiamaani siiski õnnelikult lõppenud on.

Lõunaosariikides

Nädalavahetusel pakkisime kogu pere auto peale ning külastasime sugulasi Tartus ja Viljandis. Alustasime ka projekti "Lähenda lapselast ja vanavanemat" (see projekt vajab pidevat arendamist ning panustamist, siis on võimalus tulemusi pikki aastaid nautida :) ). Samuti alustasime enda sportlikku arendamist, katsetdes uisurada Viljandi järvel. Ausõna, varem ma ikka oskasin uisutada, aga nüüd olin tõeliselt äbarik, sõber Ü. oli tunduvalt osavam.

Piltidel Henrietta koos onutütarde Lisete ja Miaga (Tartus) ja esimest korda suuskadel (Viljandis).

"Chuck Norris" ehk Hubert näeb selline tulevikus välja...

Töökasvatus

See on juba vana nali, et kui Henriettat endaga koos koristama innustan, küsib laps huvitatult:"Oi, kas meil tulevad täna külalised?". Viimane kord, kui põrandat pesin, vaatas laps mind rõõmsalt ja kiitis:"Emme, sa oled väga tubli.". Vähemalt keegi tunnustab ja innustab mind...

Juuresoleval pildil oli pooleli garderoobi ehitus.

Külalised ja esimene naeratus

Eile käisid külas Tartu sõbrad Evelyn ja Bert. Hubert sai hakkama esimese teadliku naeratusega, kusjuures sellega õnnistati hoopis Evelyni, mitte mind - mina pean ootama oma järge (täna ei õnnestunud poisist naeratust välja võluda).

Ku Klux Klan meie õuel