Igahommikune ajalehelugemine on minu jaoks oluline. Täna ei läinud see aga segamiseta, sest Hubert leidis, et just siis peab tema emme jalgade juures seisma ja järkjärgult valjuhäälsemalt pahandama.
Henrietta: Emme, pane ajaleht käest, su väike laps tahab su tähelepanu!
kolmapäev, 27. oktoober 2010
Lavastustest
Laste lemmikmänguks on viimasel ajal olnud teater, mida tehakse koos naabritüdrukuga. Kõigepealt on prooviperiood, mil Henrietta tuppa sisenemine on keelatud, sellele järgneb etendus. Kasutusel on rekvisiidid, jutustaja osa, tegevus jne. Lisatud pisut hägune pilt on fotolavastus, pildistajaks Marleen.
teisipäev, 26. oktoober 2010
Huberti tegemised
Täna tuvastasin esmakordselt, et sõber Hubert hakkab juba sõnadest aru saama. Nimelt palusin endale palli tuua ja ta käputaski rõõmsalt pallini ning ajas selle minu juurde. Geenius või mis :D
Söömistega on meil igavene jama ehk siis hr Hubert on valima hakanud. Nimelt ei sobi enam köögiviljapüree, vaid eelistatakse midagi magusamat või lihtsalt leiba. Omast arust taibuka emana mõtlesin siis, et peidan köögivilja ampsud magusate ampsude vahele ära. Hubert aga tuvastas minu alatu tegevuse ja kui lusikas sisaldas soolast, pandi sellele käega, magusal ampsul lubati aga lahkelt suhu jõuda, ise jälgis poiss siis väga pingsalt lusikat, et kummast kausist amps võetakse.
Huberti ja Henrietta suur sõber Marleen on meil väikest viisi lapsehoidjaks.
Söömistega on meil igavene jama ehk siis hr Hubert on valima hakanud. Nimelt ei sobi enam köögiviljapüree, vaid eelistatakse midagi magusamat või lihtsalt leiba. Omast arust taibuka emana mõtlesin siis, et peidan köögivilja ampsud magusate ampsude vahele ära. Hubert aga tuvastas minu alatu tegevuse ja kui lusikas sisaldas soolast, pandi sellele käega, magusal ampsul lubati aga lahkelt suhu jõuda, ise jälgis poiss siis väga pingsalt lusikat, et kummast kausist amps võetakse.
Huberti ja Henrietta suur sõber Marleen on meil väikest viisi lapsehoidjaks.
Tartlaste invasioon
Oktoobri alguses külastasid meid Tartu sugulased Mia ja Lisete koos ema Sheilaga.
Mida toob endaga kaasa kolme päeva jooksul kolme tüdruku vanuses 3-6 kantseldamine väikeses korteris? Kõik peab olema ühtemoodi - kui Mia paneb kingad, peavad ka Henriettal kingad olema, kui Lisete tahab olla kleidiga, peab ka Mial kleit seljas olema jne. Patsidest rääkimata - Henrietta, keda juuksekasvuga ei ole just õnnistatud, pidi saama samasugused patsid. Lapsed on suured sõbrad, aga pidevalt jooksis keegi kaebama. Huberti toas magamine ja tüdrukute samaaegne vaikselt mängimine - see lihtsalt pole võimalik :)
Henriettat tabasid esimese päeva jooksul sellised jonnihood, mida enne pole nähtud. Esimene hoog tuli peale, kui palusin jalga panna saapad, mitte kingad. Klaarimisele kulus nii palju aega, et rongile jõudmiseks pidime terve tee kodust Kivimäe peatuseni läbima joostes (muide, väga mugav on joostes vankrile toetuda) ja olgem ausad, ma pole 12 aastat nii pikka maad joostes läbinud. Õnneks magas Hubert vankris ja vankri jalutsis istus Henrietta, vaene Sheila pidi aga maa läbima, Mia süles. Kui ema Sheila enam ei jõudnud nii joosta, lubas Mia ise lahkelt edasi joosta. Teine jonnihoog saabus Nukuteatri kohvikus, kui ma keeldusin lapsele kommi ostmast. Seepeale pidid kassasse saabuvad inimesed üle astuma väikesest maas vähkrevast tüdrukust. Kolmas jonnihoog saabus Balti jaamas, kui lahkarvamus tekkis sellest, et väsinud jalgade puhkamiseks oli kolme peale ainult üks koht vankri jalutsis. Balti jaam nii oma asukate kui ka puhtuse poolest ei ole maas jonnimiseks muidugi parim paik... Eks olukorraga harjumiseks läks aega ja sellest ka need koledad jonnid - külalised olid ju kauaoodatud ning olukord ootamatu.
Igal juhul ootame külalisi kindlasti tagasi, meil jäid mitmed vahvad kohad külastamata, andsime lastele aega lihtsalt mängida ja omavahel koos olla.
Esimesel hommikul õnnestus tüdrukud putru panna sööma.
Tutvustasime oma väikestele sugulastele ka Nukuteatri muuseumi saladusi.
Kunstitunnis - siia juurde kuulus iga natukese aja tagant vanematele oma shedöövrite demonstreerimine.
Mia, Lisete ja Henrietta mänguhoos. Kahest mänguhobusest on ilmselgelt vähe :)
Ühel õhtul külastasid meid veel Anete ja Oskar koos oma vanematega. Anete koolis käiva lapsena luges teistele unejuttu.
Mida toob endaga kaasa kolme päeva jooksul kolme tüdruku vanuses 3-6 kantseldamine väikeses korteris? Kõik peab olema ühtemoodi - kui Mia paneb kingad, peavad ka Henriettal kingad olema, kui Lisete tahab olla kleidiga, peab ka Mial kleit seljas olema jne. Patsidest rääkimata - Henrietta, keda juuksekasvuga ei ole just õnnistatud, pidi saama samasugused patsid. Lapsed on suured sõbrad, aga pidevalt jooksis keegi kaebama. Huberti toas magamine ja tüdrukute samaaegne vaikselt mängimine - see lihtsalt pole võimalik :)
Henriettat tabasid esimese päeva jooksul sellised jonnihood, mida enne pole nähtud. Esimene hoog tuli peale, kui palusin jalga panna saapad, mitte kingad. Klaarimisele kulus nii palju aega, et rongile jõudmiseks pidime terve tee kodust Kivimäe peatuseni läbima joostes (muide, väga mugav on joostes vankrile toetuda) ja olgem ausad, ma pole 12 aastat nii pikka maad joostes läbinud. Õnneks magas Hubert vankris ja vankri jalutsis istus Henrietta, vaene Sheila pidi aga maa läbima, Mia süles. Kui ema Sheila enam ei jõudnud nii joosta, lubas Mia ise lahkelt edasi joosta. Teine jonnihoog saabus Nukuteatri kohvikus, kui ma keeldusin lapsele kommi ostmast. Seepeale pidid kassasse saabuvad inimesed üle astuma väikesest maas vähkrevast tüdrukust. Kolmas jonnihoog saabus Balti jaamas, kui lahkarvamus tekkis sellest, et väsinud jalgade puhkamiseks oli kolme peale ainult üks koht vankri jalutsis. Balti jaam nii oma asukate kui ka puhtuse poolest ei ole maas jonnimiseks muidugi parim paik... Eks olukorraga harjumiseks läks aega ja sellest ka need koledad jonnid - külalised olid ju kauaoodatud ning olukord ootamatu.
Igal juhul ootame külalisi kindlasti tagasi, meil jäid mitmed vahvad kohad külastamata, andsime lastele aega lihtsalt mängida ja omavahel koos olla.
Esimesel hommikul õnnestus tüdrukud putru panna sööma.
Tutvustasime oma väikestele sugulastele ka Nukuteatri muuseumi saladusi.
Kunstitunnis - siia juurde kuulus iga natukese aja tagant vanematele oma shedöövrite demonstreerimine.
Mia, Lisete ja Henrietta mänguhoos. Kahest mänguhobusest on ilmselgelt vähe :)
Ühel õhtul külastasid meid veel Anete ja Oskar koos oma vanematega. Anete koolis käiva lapsena luges teistele unejuttu. Lihtsalt...
Oleme teist nädalat haiged kodus, kord on Hubert saanud tundmatu herpes-viiruse, mis paneb lapse õnnetult nutma ja üldse mitte-hubertlikult käituma, kord korjab Henrietta üles tuttava nohu-köha viiruse. Ootan, millal see Hubertile nakkab...
Aga Henrietta teatas mulle täna õnnelikult: " Kas pole tore, et me saame terve päeva koos kodus olla?"...
Aga Henrietta teatas mulle täna õnnelikult: " Kas pole tore, et me saame terve päeva koos kodus olla?"...
teisipäev, 5. oktoober 2010
"Pulmareis" II
Lõbusad eesti mehed ...
Tõsised eesti mehed...
Tuli välja, et Belgia on ka mereriik :) Mait viis meid Oostendesse päiksesloojangut nautima ning rannapromenaadi katsetama. Vasakult Mait, mina koos Hubertiga, Margit ja Anu (kes ei jäta võimalust väikest võimlemisharjutust teha).
Hubert ründab kaitsetut Emmat. Vot Emma on alles musterlaps - sööb, magab, vaatleb inimesi, on rahlik ja tore.
Nii vallutati Waterloo...esmaspäev, 4. oktoober 2010
"Pulmareis" I
Juba teist aastat järjest võtsime ette reisi, et "panna üks tore eesti neiu võõramaalasele mehele". Kui eelmine aasta viis reis meid Ungarisse, siis seekord toimus pulm Bonnis. Enamuse ajast veetsime siiski sõbralikus Brüsselis, kus meid nädalaks oma hoole alla võtsid Erika ja Mait. Peab tunnistama, et niimoodi reisimine on väga lõdvestav - lennujaama tullakse vastu, viiakse majutuskohta, kus ootab lahke perenaine, reisiplaanid on ära tehtud jne. Viiekesi on ilma tülideta võimalik ilusasti ühes toas ära elada ning on tore tõdeda, et oleme sõbrad ka peale nädalast ühist seiklemist, kusjuures reisiseltskonda kuulusid ka kaks imikut ja 5 aastane Siim.
Reisi märksõnad: üks sõber on äärmiselt sümmeetriline, teine väga fotogeeniline; samas kui päris aus olla, siis pole keegi meist klassikaliselt ilus; Belgia kange õlu; Saksa värske vein (federweisser?); lisaks pissivale poisile on Brüsselis olemas ka pissiv naine ja pissiv koer; kõik läheb puusadesse.
Pulmast pilte kahjuks ei ole, aga pulm oli meeleolukas, pruutpaar ilus ning sugulussidemed kahe rahvuse vahel said sõlmitud.
Nii pandigi paika reisiplaan.
Eesti delegatsioon Europarlamendi istungite saalis.
Tippkohtumine...
Giidi ülesandeid täitev Erika võttis oma tööd tõsiselt - jalutuskäik Mini-Euroopas.
Neli graatsiat Mini-Euroopas jalgu puhkamas.
Erika, Anu ja Margit Brüsseli ühe sümboli juures.
Brugge raekoja siseõuel.
Brugge ajalooline vanalinn Raekoja kellatornist vaadatuna.
Meie reisiseltskond nautimas friikartuleid. Ma poleks ealeski arvanud, et tegemist on nii populaarse toiduga - seda pakuti igal pool ja iga toidu kõrvale.
Brugge kohustuslik turistilõks ehk väike paadisõit kanalitel. Maidu sõnul oli meie giid allpool igasugust arvestust ning ei rääkinud pooligi olulisi asju linna kohta. Näiteks jäi näitamata maailma väikseim gooti stiilis aken, mis tänu Maidule meieni jõudis. Küll aga mainis giid korduvalt ära, et paadis on ka eestlased - ju me olime siis mingit sorti eksootika.
Reisi märksõnad: üks sõber on äärmiselt sümmeetriline, teine väga fotogeeniline; samas kui päris aus olla, siis pole keegi meist klassikaliselt ilus; Belgia kange õlu; Saksa värske vein (federweisser?); lisaks pissivale poisile on Brüsselis olemas ka pissiv naine ja pissiv koer; kõik läheb puusadesse.
Pulmast pilte kahjuks ei ole, aga pulm oli meeleolukas, pruutpaar ilus ning sugulussidemed kahe rahvuse vahel said sõlmitud.
Nii pandigi paika reisiplaan.
Eesti delegatsioon Europarlamendi istungite saalis. 
Tippkohtumine...
Giidi ülesandeid täitev Erika võttis oma tööd tõsiselt - jalutuskäik Mini-Euroopas. 
Neli graatsiat Mini-Euroopas jalgu puhkamas.
Erika, Anu ja Margit Brüsseli ühe sümboli juures.
Brugge raekoja siseõuel.
Brugge ajalooline vanalinn Raekoja kellatornist vaadatuna.
Meie reisiseltskond nautimas friikartuleid. Ma poleks ealeski arvanud, et tegemist on nii populaarse toiduga - seda pakuti igal pool ja iga toidu kõrvale.
Brugge kohustuslik turistilõks ehk väike paadisõit kanalitel. Maidu sõnul oli meie giid allpool igasugust arvestust ning ei rääkinud pooligi olulisi asju linna kohta. Näiteks jäi näitamata maailma väikseim gooti stiilis aken, mis tänu Maidule meieni jõudis. Küll aga mainis giid korduvalt ära, et paadis on ka eestlased - ju me olime siis mingit sorti eksootika.Abiellumine
Viimase aja murelikuks tegev teema Henrietta jaoks on abiellumine, mille suhtes lapsel on vastakad tunded. Ühel hetkel puhkeb ta südantlõhestavalt nutma ja teatab, et tema ei taha abielluda. Toetava emana pean siis lohutama, et Henrietta ei pea abielluma. Teisalt pakuvad kleit ja sõrmus huvi. Henrietta versioon abiellumisest on järgnev: ilus kleit, vahetatakse sõrmuseid ja siis kallistatakse ja ollaksegi abielus.
Aga eilne vestlus:
Henrietta: Ma tahan issiga abielluda, kui ma suureks saan.
Merilin: Issiga ei saa abielluda, oma sugulastega ei abielluta. Sa saad abielluda mõne oma hea sõbraga, näiteks Siimu või Rassu või Joonataniga, nemad on ka siis juba suured.
Henrietta: Hästi, ma abiellun siis Rassuga. Või äkki Joonataniga... Ei, ma abiellun ikka Rassuga.
Seega, sõbrad Oksad, olge valmis :)
Aga eilne vestlus:
Henrietta: Ma tahan issiga abielluda, kui ma suureks saan.
Merilin: Issiga ei saa abielluda, oma sugulastega ei abielluta. Sa saad abielluda mõne oma hea sõbraga, näiteks Siimu või Rassu või Joonataniga, nemad on ka siis juba suured.
Henrietta: Hästi, ma abiellun siis Rassuga. Või äkki Joonataniga... Ei, ma abiellun ikka Rassuga.
Seega, sõbrad Oksad, olge valmis :)
Tellimine:
Postitused (Atom)
