Investeering mänguasjadesse

Hommikul otsustasime teha midagi meeletut ja suundusime koos kolme lapsega mänguasjapoodi. Jah, ma tean, et see on häid närve vajav ettevõtmine. Kokkulepe oli, et valitakse välja üks asi, mis ei takistanud kaht vanemat last hullumast ja lause "Mul on seda vaja" või "Ma tahan seda" saatis igat sammu. Õnneks leidsime poes ka ruumi, kus olid kasutatud asjad mõistlike hindadega - soovitud lego-plaate seal muidugi ei leidunud, aga see-eest igasugu muud tarvilikku träna oli kuhjades. Hubert sai õnnelikuks tõstuki omanikuks ehk meie majja saabus esimene puldiga auto. Henrietta sai peaaegu  uue nuku (enda vana oli jala kaotuse tõttu prügikasti sattunud), poni ja rulluisud. Just uiskude üle olid lapsevanemad eriti õnnelikud, sest 3 euro eest peaaegu uus spordivarustus  tundus liiga hea, et tõsi olla. Ja tõepoolest, oligi. Nimelt, kodus uiske jalga proovides selgus, et paari moodustasid kaks parema jala uisku :)

Huberti ütlemised

Hommik, Henrietta ja Hubert sätivad ennast lasteaeda minema, Evi jääb Lennarti juurde. Hubert palub Evit:" Ole hea ja vaata mu Lennarti järele!"

Tagasi tööl

Eile olin esimest päeva tööl - kohal hakkan alguses käima kolmel päeval nädalas pool päeva korraga. Sissejuhatuseks jäi Lennart hiiglaslikku nohusse ja enne esimest tööpäeva kõndisin pool ööd, laps süles, et too paremini hingata saaks. Jätkuks toimus täna öösel aktsioon - Hubert oksendab ja Henriettal on pisike palavik. Pingutasime vist esimese täispika päevaga üle - Hubert jäi esmakordselt lasteaeda magama, sealt otse Grete sünnipäevale. Henrietta jõudis veel vahepeal ujumistrennis ära käia, nii et täispikk tööpäev temalgi + vastutus venna heaolu eest (Hubert on alates esmaspäevast samas lasteaias ja rühmas kus Henriettagi). Hetkel on mõlemad rõõmsad, istuvad diivanil, limpsivad mett ja vaatavad Autod 2 filmi, Lennart magab. Tunni aja pärast torman tööle. Tunnen ennast superemana :)

Tegijal juhtub vol.2

Mis juhtub, kui tõukerattaga sõites läheb hoog liiga suureks? Õnneks ei olnud mina juhtunu juures, talun selliseid matse väga halvasti. Ja täna oli piinlik lasteaeda last saata, esimese nädala kohta on Hubertil liiga palju plaastreid ja õpetajatel tekib eelarvamus lapse suhtes.

Tegijal juhtub...

Huberti aktiivsuse juures on suisa imelik, et nii harva traumapunkti satume, eile õhtul see siis lõpuks juhtus. Silma juures oli haav, mille igaks juhuks spetsialistidel üle lasime vaadata. Laps ei uskunud, et kui hästi kiiresti ümber enda keerutada, võib kaotada tasakaalu ja millegi vastu põrgata - nüüd on hea aeg-ajalt juhtunud meelde tuletada ja poiss võtab kohe tuurid maha. Henrietta elas juhtunut samuti väga traagiliselt üle, nii et lõpuks küsis Hubert: " Henrietta, miks sina nutad, mina sain ju haiget!?!".

Elust enesest

Hommikupoolik terve perega Lennusadamas. Kõik on rahul - lapsed, kes saavad ringi seigelda ja laevu/lennukit imetleda (Lennart ehk Lennu magab terve aja) ja täiskasvanud, kes enim naudivad erinevaid simulatsiooni aparaate.
Lõpuks esitab Hubert solvunult küsimuse:" Miks Lennul on oma sadam?" .

Lennart - peaaegu 8 kuud

Lennart on peaaegu 8 kuune juba ja jõuangi esimese ainult temale pühendatud postituseni :)
Poiss on meil ponks ja rahulik, ise õppis just ära keeramise keerulise kunsti ja võttis sellega minu südamelt suure mure. Kui tegemist oleks esimese lapsega, siis oleksin tõenäoliselt juba ammu mööda arste jooksnud, aga nüüd lihtsalt ootasin. Lennart eelistab, et keegi ta sülle võtab ja siis talle asju näitab, enda füüsilise arendamise vastu tal väga huvi ei ole - niisama selili on ka hea siputada ja kindlasti tuleb keegi kohe lõbustama. Selja peal olles lükkab jalgadega end edasi hoogsalt, seega olen lapse voodile jätmisega ettevaatlik. Kõhuli on nõus tükk aega mängima ja ennast ka vajadusel pisut nihutama, aga edasi liikumise huvi puudub.
Hambaid on kaks, kõik asjad käivad suhu. Lisatoit sobib, sööb kolm korda päevas suured portsud ja ise ajab hea meelega kamapalle mööda lauda taga või järab lisaks kurki/porgandit.
Ööd on erinevad, söögipausid vaiksed. Minu jaoks oleks muidugi lihtsam ärgata 1-2 korda 9 korra asemel, aga juhtub nii üht kui teist. Hommikuti ärkan tihti selle peale, kui rõõmus sell mind juustest sikutab ning tegelemist nõutab.
Tervisest niipalju, et tuulerõuged on põetud korralikult, aga seda, kas viie kuuselt põdemisest ka immunsuus tekib, näeme tulevikus.
Suurimaks rõõmuallikaks on õde ja vend, kelle tegevus paneb Lennarti valjult kilkama.

Lennart tegemas esimesi samme iseseisva söömise vallas.

Uus poiss

Alates 13. detsembrist on meie perre lisandunud uus poiss Lennart (3100 ja 51 cm). Esimesed kuud on märkmatult möödunud väga viisakalt - ei mingeid gaase (loodetavasti ei sõnanud ma midagi nüüd ära), rohkelt magades ning korralikult süües. Ainus probleem on selles, et endiselt on graafik sassis ja ööunne jääb poiss alles 12-1 paiku öösel, mina olen selle aja peale täiesti laip juba. Selja taga on esimesed nohud ja pikemad reisid, enamus minu energiat läheb suuremate laste peale.

Hubert on venna suhtes väga hooliv, tahab sülle võtta ja kallistada, samuti rinda anda :) Esimestel nädalatel oli tavapärane, et Lennarti toitmise ajal tuli Hubert mind hammustama või selga ronima, nüüd kasutab ta seda aega muudeks väikesteks pättusteks (nt riietega duši alla minemiseks või enda kreemitamiseks).

Hubert - 2 aastat

Algaja malehuviline esimeses tunnis.

Sünnipäevatordi valmistajad tööhoos.

Märkamatult on mööda läinud pool aastat ja tulebki juba järgmine sissekanne...

Hubert, kes kuuldes endast räägitavat, alati entusiastlikult "Hubi siin" hüüab, on vahepeal rohkelt kasvanud ja arenenud. Kõik jutud saavad räägitud, kasutab väga keerulisi sõnu (pikutama, ootamatu, isegi, hoopis jne) ja pikki lauseid. Kõik sõnad veel välja ei tule (gaga=maga, papa=mahla). Magama jääb ainult siis, kui keegi lamab kõrval, ning tavaliselt langeb Hubert viimasena (tihti on kuulda mehist norskamist ja Huberti vaikset toimetamist, s.t. magama panija on langenud enne kui Hubi). Ma ei tea, kas see tuleneb minu halvast lauluoskusest või Huberti absoluutsest kuulmisest, aga alati, kui unelauluga üritan alustada, öeldakse mulle "Emme ei lal-lal-laa!" ja surutakse sõrm suule. Magama jäämine ongi meie suurim probleem ja tihti eelneb sellele pikem nutujorin.

Riietumisest laps väga ei hooli, s.t. ise midagi selga ei saa, poti peal siiski saab ise käidud ja püksid üles-alla veetud. Enne välja minemist eelneb suurem tagaajamine, sest asi peab ikka mänguga käima.