Hubert ja Henrietta nautimas emme sünnipäevatorti.
Mõned päevad hiljem maal. P.S - Hubert on nüüd poisi näoga ehk vennapoeg Raivo harjutas juukselõikust Huberti peal. Henriettat tabas seejärel shokk ning nuttev laps palus oma Hubert tagasi tuua või juuksed tagasi panna. Tänaseks päevaks on kõik olukorraga leppinud. Hubert on vahepeal saanud pooleteise aastaseks ning näitab hoolega iseloomu. Jookseb kiiresti, leiab kõikvõimalikke ronimisvõimalusi ning katsetab piire. Lutist saime mõned nädalad tagasi suhteliselt valutult lahti. Ööd on meil endiselt rahutud, s.t. ikka leian end hommikuti Huberti voodist. Ise magama minemist ei toimu, ikka peab emme või issi kaisus uinuma, toppides oma nina vastu emme-issi nina. Potindus edeneb, s.t. mähkmeid kasutab laps ainult magades või reisides, aga õnnetusi juhtub ka pidevalt; parematel päevadel läheb Hubert potile vabatahtlikult ning kui juhtub õnnetus, tuleb laps ise sellest rääkima.
Üldiselt on Hubert memmekas, s.t. minu küljes on kinni ning käitub tunduvalt paremini, kui mind silmapiiril pole.
Sõnavara arengud:
"emme" - peamiselt minu kohta, aga mõnikord ka issi kohta ning kõige tihedamini kasutatav sõna üldse
"anna" - tähendab nii anna kui ka võta.
"Etta" - Henrietta suureks rõõmuks hakkas Hubert teda nii kutsuma ja ka teised peavad seda nime kasutama
"jala" - jalg
"aba" - naba
"amp" - lamp
"ltte" - Lotte
"ishshi" - parematel päevadel osatakse nii issit kutsuda
"auto" - auto. Sama vana sõber Joonatan suutis oma kuldse auto meile unustamisega ka Hubertist autosõbra teha.
"aua" - koer
"mmi" - mõmmi
"aka" - tähendab seda, et laps soovib potile või et väike õnnetus on juba juhtunud
"tita" - laps.
