Toredad külalised

Detsembris käisid meil toredad külalised Liis koos Emili ja Joonataniga - lõpuks õnnestus tabada hetk, kui kõik neli last olid enam-vähem terved. Nagu ikka, kulus jää murdmiseks aega, kuid lõpuks suutsid ekstravert Henrietta ja introvert Emili ühise keele leida.

Joonatan on kui kala vees igas olukorras, Hubert üritab Henrietta abiga ka mehisemat muljet jätta ja omal jalul seista.

Henrietta 4

Juba nädalapäevad on möödas Henrietta suurest neljandast sünnipäevast. Milline ta nüüd on?


Lasteaia õpetajate sõnul on laps tubli, käelises tegevuses eriti osav, hästi hakkamasaav tüdruk. Kui on kaks päeva lasteaias ära käinud, siis teatab kergelt ärritunud häälega, et tema vajab nüüd puhkust; samas on päevi, mil sooviks lasteaias kauem olla (käime tal tavaliselt varakult nelja paiku järel). Iga päev üllatab oma põnevate mõttekäikudega - näiteks teatas ta lambist, et kui meie perre peaks tulema kolmas laps, siis peab tema kahjuks lahkuma, sest kolm on liiga palju.
Viimase paari nädala armastus on tähed - enda nime kirjutamine tuleb juba päris hästi välja, paremini oskab ainult isa nime kirjutada (kes pagan lapsele nii pika nime pani :) ???). Veel meeldib piparkooke teha (aitäh kinkijatele laste kokakomplekti eest - see on ülepäeviti kasutuses), joonistada nii vildikate kui ka vesivärvidega, onne ehitada, tantsida, nukkudega mängida, Lumivalgekese puslet kokku panna, muinasjutufilme vaadata (hetkelemmikuks Lotte-muusikal ja Luigeprintsess), juuksurit mängida (arvake, kes on kliendiks?). Jõululuuletused pähe ei jää, selle asemel lubas ta jõuluvanale tantsida ja ise laulda "till-till" laulu (ainsad laulu sõnad on tõesti till-till, laps samal ajal mängib lumehelvest). Usub päkapikkudesse, kuid mitte nende võimesse igal hetkel tema pisikesi pahandusi tähele panna. Henrietta armastab külas käia ja ise külalisi vastu võtta, isaga õues toimetada või õhtuti ringi sõita. Toitu laps valib, viimase aja dieet koosneb mandariinidest, riivitud porgandist, kommidest, vutimunadest ja ise valmistatud juustuleibadest. Suure sõjaga on nõus sööma kas kartulit või kana, kuid peaaegu mitte kunagi mõlemat korraga. Alati on valmis sööma piima-makaraonisuppi, mida mina kahjuks ei valmista, küll aga kaubeldakse seda toitu, kui laps Evi juurde satub. Jonn käib endiselt aeg-ajalt külas ja siis tuleb ette nii karjumist, löömist kui ka pahasti ütlemist, kuid hilisem vabandamine käib asja juurde.
Ise leiab laps, et on juba suur ja soovib kooli minna. Kõnelises arengus puuduvad k, r, s, kuid logopeedi sõnul on arengut märgata. Sõnavara on eakohane. Tihti näen tema käitumises ennast, oma hääletooni ja sõnakasutust ning siis üritan ennast parandada :)
Kokkuvõttes - ei möödu vist ühtegi päeva, kui ma südamest ei vihastaks tema peale, sest ikka juhtub mingi trikk sisse või olen mina närviline ja eeldan lapselt liiga palju. Aga ilma temata ka ei oska ja kui ta õhtuti voodis kalli-musi nõuab ning teatab, et olen tema emme, on kõik pahandused unustatud.

Rabamatkal

Pühapäeva hommikul tegime sõprade eestvedamisel tunnise jalutuskäigu Pääsküla rabas. Lapsed vanuses kaks, kolm ja neli veetsid enamuse ajast isside kukil - rada oli kitsuke ja oht lumme ära kadumiseks suur. Hiljem nautisime Eveli ja Martini uut kodu - unine pühapäev möödus mõnusas seltkonnas ja koju jõudsime alles pimedas...

Sõber Hubert magas matka ajal kodus Evi valvsa pilgu all ning ühines seltskonnaga hiljem. Üleüldse on Hubert endale uue sõbra saanud - alati on ta valmis Evi süles ringi vaatama. Eks ma olen seda ka natuke ära kasutanud - poes ja Henriettal lasteaias järel ja trennis on ikka ilma lapseta mugavam käia.

Hubert ja hambad

Viimase nädala jooksul on sõber Hubert oma hammaste arvu kahekordistanud - kolme asemel on nüüd kuus. Hammaste tulek mõjutab kogu pere und - öid on nii mõnigi kord katkestanud heledad karjatused. Hambaid tuleb loomulikult kasutada, nii otstarbekalt kui ka mitte otstarbekohaselt - eriti hellushoos armastab sõber Hubert mind järada ja jõudu hambajälgede tegemiseks on küllaga. Hammastest piisab ka tükilise toidu söömiseks - õuna või pirnitüki söömine pole mingi probleem, isegi toorest porgandist urgitseb tükikesi välja.

P.S. Huberti uus armastus on Barbied - Henriettale toodi kasutatud Barbie-kollektsioon, millel on nüüd kaks andunud austajat. Loodetavast ei mõjuta see tulevikus poisi maitset vastassoo osas :)

H ja H

Huberti lelud on eriti põnevad just suure õe jaoks.

Kangekaelsuse (ehk siis kaela ei saa liigutada) all kannatavat Henriettat ründab näljane Hubert.

Abistav käsi ehk kaks last on ikka kaks last - mõni aasta veel ja võin enamus oma kohustusi Henriettale delegeerida :)

Esimene lumememm 2010

Eelmisel nädalavahetusel õnnestus valmis saada selle aasta esimene lumememm - autoriteks Henrietta, Marleen ning naabri lapselapsed Triin ja Elise. Kokku korjati praktiliselt kogu õues olev lumi, sekka ka pisut muru ning okkaid.

m

Turnija Hubert

Hubertiga oleme jõudnud nüüd nii kaugele, et see poiss ei püsi enam isegi söögitoolis kinni. Mõned päevad tagasi sain peaaegu südameataki, kui lapse keset söögilauda leidsin - söögilauda eraldab kivipõrandast ju terve meeter ja minu fantaasia hakkas tööle. Nüüd lõbustabki ta ennast keset söömist toolist väljaronimisega.

Südametunnistuse hääl

Igahommikune ajalehelugemine on minu jaoks oluline. Täna ei läinud see aga segamiseta, sest Hubert leidis, et just siis peab tema emme jalgade juures seisma ja järkjärgult valjuhäälsemalt pahandama.

Henrietta: Emme, pane ajaleht käest, su väike laps tahab su tähelepanu!

Lavastustest

Laste lemmikmänguks on viimasel ajal olnud teater, mida tehakse koos naabritüdrukuga. Kõigepealt on prooviperiood, mil Henrietta tuppa sisenemine on keelatud, sellele järgneb etendus. Kasutusel on rekvisiidid, jutustaja osa, tegevus jne. Lisatud pisut hägune pilt on fotolavastus, pildistajaks Marleen.

Esimene lumi

Huberti tegemised

Täna tuvastasin esmakordselt, et sõber Hubert hakkab juba sõnadest aru saama. Nimelt palusin endale palli tuua ja ta käputaski rõõmsalt pallini ning ajas selle minu juurde. Geenius või mis :D

Söömistega on meil igavene jama ehk siis hr Hubert on valima hakanud. Nimelt ei sobi enam köögiviljapüree, vaid eelistatakse midagi magusamat või lihtsalt leiba. Omast arust taibuka emana mõtlesin siis, et peidan köögivilja ampsud magusate ampsude vahele ära. Hubert aga tuvastas minu alatu tegevuse ja kui lusikas sisaldas soolast, pandi sellele käega, magusal ampsul lubati aga lahkelt suhu jõuda, ise jälgis poiss siis väga pingsalt lusikat, et kummast kausist amps võetakse.

Huberti ja Henrietta suur sõber Marleen on meil väikest viisi lapsehoidjaks.

Tartlaste invasioon

Oktoobri alguses külastasid meid Tartu sugulased Mia ja Lisete koos ema Sheilaga.

Mida toob endaga kaasa kolme päeva jooksul kolme tüdruku vanuses 3-6 kantseldamine väikeses korteris? Kõik peab olema ühtemoodi - kui Mia paneb kingad, peavad ka Henriettal kingad olema, kui Lisete tahab olla kleidiga, peab ka Mial kleit seljas olema jne. Patsidest rääkimata - Henrietta, keda juuksekasvuga ei ole just õnnistatud, pidi saama samasugused patsid. Lapsed on suured sõbrad, aga pidevalt jooksis keegi kaebama. Huberti toas magamine ja tüdrukute samaaegne vaikselt mängimine - see lihtsalt pole võimalik :)

Henriettat tabasid esimese päeva jooksul sellised jonnihood, mida enne pole nähtud. Esimene hoog tuli peale, kui palusin jalga panna saapad, mitte kingad. Klaarimisele kulus nii palju aega, et rongile jõudmiseks pidime terve tee kodust Kivimäe peatuseni läbima joostes (muide, väga mugav on joostes vankrile toetuda) ja olgem ausad, ma pole 12 aastat nii pikka maad joostes läbinud. Õnneks magas Hubert vankris ja vankri jalutsis istus Henrietta, vaene Sheila pidi aga maa läbima, Mia süles. Kui ema Sheila enam ei jõudnud nii joosta, lubas Mia ise lahkelt edasi joosta. Teine jonnihoog saabus Nukuteatri kohvikus, kui ma keeldusin lapsele kommi ostmast. Seepeale pidid kassasse saabuvad inimesed üle astuma väikesest maas vähkrevast tüdrukust. Kolmas jonnihoog saabus Balti jaamas, kui lahkarvamus tekkis sellest, et väsinud jalgade puhkamiseks oli kolme peale ainult üks koht vankri jalutsis. Balti jaam nii oma asukate kui ka puhtuse poolest ei ole maas jonnimiseks muidugi parim paik... Eks olukorraga harjumiseks läks aega ja sellest ka need koledad jonnid - külalised olid ju kauaoodatud ning olukord ootamatu.

Igal juhul ootame külalisi kindlasti tagasi, meil jäid mitmed vahvad kohad külastamata, andsime lastele aega lihtsalt mängida ja omavahel koos olla.

Esimesel hommikul õnnestus tüdrukud putru panna sööma.

Tutvustasime oma väikestele sugulastele ka Nukuteatri muuseumi saladusi.

Kunstitunnis - siia juurde kuulus iga natukese aja tagant vanematele oma shedöövrite demonstreerimine.

Mia, Lisete ja Henrietta mänguhoos. Kahest mänguhobusest on ilmselgelt vähe :)

Ühel õhtul külastasid meid veel Anete ja Oskar koos oma vanematega. Anete koolis käiva lapsena luges teistele unejuttu.

Lihtsalt...

Oleme teist nädalat haiged kodus, kord on Hubert saanud tundmatu herpes-viiruse, mis paneb lapse õnnetult nutma ja üldse mitte-hubertlikult käituma, kord korjab Henrietta üles tuttava nohu-köha viiruse. Ootan, millal see Hubertile nakkab...

Aga Henrietta teatas mulle täna õnnelikult: " Kas pole tore, et me saame terve päeva koos kodus olla?"...

"Pulmareis" II

Lõbusad eesti mehed ...

Tõsised eesti mehed...

Tuli välja, et Belgia on ka mereriik :) Mait viis meid Oostendesse päiksesloojangut nautima ning rannapromenaadi katsetama. Vasakult Mait, mina koos Hubertiga, Margit ja Anu (kes ei jäta võimalust väikest võimlemisharjutust teha).

Hubert ründab kaitsetut Emmat. Vot Emma on alles musterlaps - sööb, magab, vaatleb inimesi, on rahlik ja tore.

Nii vallutati Waterloo...

"Pulmareis" I

Juba teist aastat järjest võtsime ette reisi, et "panna üks tore eesti neiu võõramaalasele mehele". Kui eelmine aasta viis reis meid Ungarisse, siis seekord toimus pulm Bonnis. Enamuse ajast veetsime siiski sõbralikus Brüsselis, kus meid nädalaks oma hoole alla võtsid Erika ja Mait. Peab tunnistama, et niimoodi reisimine on väga lõdvestav - lennujaama tullakse vastu, viiakse majutuskohta, kus ootab lahke perenaine, reisiplaanid on ära tehtud jne. Viiekesi on ilma tülideta võimalik ilusasti ühes toas ära elada ning on tore tõdeda, et oleme sõbrad ka peale nädalast ühist seiklemist, kusjuures reisiseltskonda kuulusid ka kaks imikut ja 5 aastane Siim.

Reisi märksõnad: üks sõber on äärmiselt sümmeetriline, teine väga fotogeeniline; samas kui päris aus olla, siis pole keegi meist klassikaliselt ilus; Belgia kange õlu; Saksa värske vein (federweisser?); lisaks pissivale poisile on Brüsselis olemas ka pissiv naine ja pissiv koer; kõik läheb puusadesse.

Pulmast pilte kahjuks ei ole, aga pulm oli meeleolukas, pruutpaar ilus ning sugulussidemed kahe rahvuse vahel said sõlmitud.


Nii pandigi paika reisiplaan.

Eesti delegatsioon Europarlamendi istungite saalis.

Tippkohtumine...

Giidi ülesandeid täitev Erika võttis oma tööd tõsiselt - jalutuskäik Mini-Euroopas.

Neli graatsiat Mini-Euroopas jalgu puhkamas.

Erika, Anu ja Margit Brüsseli ühe sümboli juures.

Brugge raekoja siseõuel.

Brugge ajalooline vanalinn Raekoja kellatornist vaadatuna.

Meie reisiseltskond nautimas friikartuleid. Ma poleks ealeski arvanud, et tegemist on nii populaarse toiduga - seda pakuti igal pool ja iga toidu kõrvale.

Brugge kohustuslik turistilõks ehk väike paadisõit kanalitel. Maidu sõnul oli meie giid allpool igasugust arvestust ning ei rääkinud pooligi olulisi asju linna kohta. Näiteks jäi näitamata maailma väikseim gooti stiilis aken, mis tänu Maidule meieni jõudis. Küll aga mainis giid korduvalt ära, et paadis on ka eestlased - ju me olime siis mingit sorti eksootika.

Abiellumine

Viimase aja murelikuks tegev teema Henrietta jaoks on abiellumine, mille suhtes lapsel on vastakad tunded. Ühel hetkel puhkeb ta südantlõhestavalt nutma ja teatab, et tema ei taha abielluda. Toetava emana pean siis lohutama, et Henrietta ei pea abielluma. Teisalt pakuvad kleit ja sõrmus huvi. Henrietta versioon abiellumisest on järgnev: ilus kleit, vahetatakse sõrmuseid ja siis kallistatakse ja ollaksegi abielus.

Aga eilne vestlus:
Henrietta: Ma tahan issiga abielluda, kui ma suureks saan.
Merilin: Issiga ei saa abielluda, oma sugulastega ei abielluta. Sa saad abielluda mõne oma hea sõbraga, näiteks Siimu või Rassu või Joonataniga, nemad on ka siis juba suured.
Henrietta: Hästi, ma abiellun siis Rassuga. Või äkki Joonataniga... Ei, ma abiellun ikka Rassuga.

Seega, sõbrad Oksad, olge valmis :)

Külalised

Pärast pikka suvepuhkust külastasid meid Emili ja Joonatan koos lapsevanem Liisiga. Joonatan kaks kuud vanemana näitas Hubertile keerulisemaid manöövreid.

Potsataja

Perearst soovitas kõrvaprobleemide korral tükeldatud sibulat kõrvadel hoida...

Sõbrad

Huberti silmad löövad sõna otseses mõttes särama, kui ta Henriettat näeb - keegi teine ei suuda sellist naerukõkutamist temalt välja meelitada.

Liikumisest

Alates kuuendast elukuust on Hubert ka rohkem liikuma hakanud. Kuue kuu ja paari nädalaselt hakkas ta vähehaaval käputama, nüüd patseerib juba ühest toast teise. Vahepeal küll väsib ja jääb pahaselt hädaldama ja abi kutsuma.
Seitse kuu ja kahe nädala vanuselt hakkas Hubert ennast ka püsti tõmbama. Häda on aga selles, et oskused ei küüni veel sinnamaani, et ennast ka sujuvalt maha tagasi lasta.

Söömine

Alates kuuendast elukuu täitumisest on Hubert hakanud tutvust tegema söögimaailmaga, kusjuures kirg hea toidu vastu on ilmselgelt vanematelt päritud. Erilisteks lemmikuteks on Hubertil kurk ja kamapallid, aga hästi läheb peale ka igasugune püreestatud toit. Esimene hammas lõikus mõned päevad enne seitsmenda kuu sünnipäeva, kolm nädalat hiljem tuli ka teine hammas välja. Laps süles, on ilmvõimatu head-paremat nautida, sest ka Huberti suu seisab siis kogu aeg lahti.

Söömise juures on oluline ka jalgade asend...

Vestlustest

Vestlus autos:
Merilin: Viime Huberti issi kätte ja läheme arsti juurde.
Henrietta: Lähme jah, siis saan issile kalli ja musi ja pai teha. Kas issi on tööl?
Merilin: Jah. Kas tead, mis tööd issi teeb?
Henrietta: Issi jutustab tädidega...

Henrietta nuku kukub pea ees maha.
Merilin: Henrietta, nuku sai nüüd haiget, palun tõsta ta üles.
Henrietta: Ei, minu beebi ei saa nii haiget. Kui sinu beebi maha kukub, siis tuleb kiirabiga haiglasse sõita, aga minu beebi ei ole päris.

Viljandis

Henrietta Hubertit naerutamas. Hubert teeb esimesi arglikke samme toidumaailmas - terasel vaatlemisel võib tema käes värsket porgandit näha.

Selle pildi autor on Henrietta.

P.S. Roosa sobib Hubertile :)

Kaksikute külastamise päev

Pärast Jaanipäeva jäime lastega Tartusse taadut hoidma.



Esmaspäev oli ametlik kaksikute külastamise päev. Kõigepealt veetsime pool päeva Saadjärve ääres Mia-Leel ja Kasparil külas. Lapsed tegid kohustusliku väikese sulistamise, kuigi Henrietta käitus kui väike hellik ja ei ole veel pritsimise võlu avastanud.







Õhtul sõitsime Ihastesse Ekkele ja Emmale külla. Pärast meie eelmise nädala seiklusi kukkumiste ja traumapunktiga ei tule laste puu otsas ronimine minu närvidele kasuks.