Hubert oma lemmikronimispaigas ehk aknalaual. 
"Potsataja" ehk loodame rahvameditsiini peale.
Hubert ja tema uus armastus.
Huberti isiklik maja.Suur Hubert naudib juba üle kahe nädala aastase inimese staatust. Mis mees ta selline siis on, õigemini milline on meie elu koos temaga?
Hubert armastab üle kõige pulte, mobiiltelefone, viltpliiatseid ja rüperaale. Silmad löövad tal alati särama ka siis, kui pooleli on mingi keelatud tegevus ja keegi ta sellelt tabab. Aastase järjekindlus on muljetavaldav - loodetavasti säilib midagi sellest ka edaspidiseks ning aitab pojal edaspidi toime tulla.
Kõndimisega on nii, et kui väga vaja (nt emmeni jõuda), siis teeb ruttu paar sammu ka iseseisvalt, kuid enamuse ajast liigub kas käpuli või püsti, hoides hoolikalt millestki kindlast kinni. Viimase aja lemmikleluks on suur punane auto (tänud Viljandi vanavanematele!), millega Hubert ise veel ringi sõita ei oska, küll aga meeldib talle autot enda ees põiki lükata ja ise sellel järel joosta. Auto on aeg-ajalt ka tülide allikaks, sest suur õde oskab seda ka sihipäraselt kasutada ja siis ei jõua Hubert õele ning autole järele.
Juba kaks nädalat elab Hubert suure õe toas - nii on meie väikeses elamises nüüd ametlik lastetuba. Võrekat me veel välja ei ole visanud, kuigi oleme mõelnud ka nari soetamise peale. Ja terve nädala on lapsed seal omaette maganud, mis tegelikkuses näeb küll niimoodi välja, et mina jooksen headel öödel kolm korda ja halbadel öödel 6-7 korda kahe toa vahel, kui Hubert üles ärkab ja kisa teeb. Tavaliselt aitab lonksu vee ja luti andmisest, kuid on ka öid, kus minu toast lahkumine lõpeb uue kisaga ning nii ma siis tukun seal Huberti voodi najal pea tunni või kaks, kuni mu toast välja hiilimine ka vilja kannab. Kuidagi on võimalik, et magav laps kuuleb ära selle spetsiifilise heli, mida teevad põrandalauad, kui nendele ettevaatlikult astuda ja kohe ollakse istukil ning ollakse solvunud, et ma lahkuda üritasin. Magama jääb Hubert süles, mis on mulle kaasa toonud valutava kaela, õlad ja käed ning pideva Deap Heati aroomi mu ümber. Henrietta uinub tavaliselt hiljem ja vaikselt oma voodis.
Söömine sobib Hubertile endiselt - hommikune pudruportsjon on tavaliselt pojal suurem kui isal ning hiljem nõuab Hubert osa endale ka Henrietta pudrust, et siis veel vaikselt leiba või puuvilja peale süüa. Ise lusikaga söömine veel ei õnnestu, küll aga meeldib Hubertile erinevaid esemeid oma veeklaasi sokutada (eile sattus ka üks pult Henrietta mahlaklaasi...) ja lusikat laua vastu tagudes põrgulärmi teha.
Sõnaline areng ei ole Huberti tugevaim külg, kuid võttes appi käed, hambad ja miimika, saame me suurepäraselt suheldud. Mõnikord tulevad sihipäraselt "aitäh", "emme" (eriti siis, kui häda käes on), "oue" ja Henrietta kindlal veendumusel ütleb Hubert vabalt ka "õde" :) Hambad lastakse käiku minu peal ja tavaliselt just siis, kui laps mu tähelepanu tahab võita. Söögilauas viipab
Tervise kohta võib ütelda, et nõrk osa Hubertil seondub nina ja kõrvadega ning nohu on meie peres vähemalt kord kuus külas. Haiguse vastu võitleme (nagu näha ka esimeselt pildilt) kõigi mõeldavate vahenditega.
On olnud üks äraütlemata huvitav aasta.
