Emme: Homme läheme laevagaHiiumaale ja siis mamma-nana juurde.
Henrietta: Mitmeks päevaks ma sinna jään?
Emme: Kuueks.
Henrietta: Kas mamma paneb mind magama ka?
Emme: Jah, annab süüa ja saadab Kärdiga mängima ja paneb magama ka. Võta ujumistrikoo ka kaasa, äkki on ilusad ilmad ja saate ujuma minna.
Henrietta: Vau, see on küll hea mõte. Ma lähen otsin üles.
(ja laps topib kotti trikoo ja 90 % riidekapi sisust - iial ei tea ette, mis üritus tulla võib ja milleks valmis tuleb olla...)
Minu jaoks oli üllatus, et Henrietta suutis mõtelda aja peale ja küsida, kui kauaks ta vanaema juurde jääb. Hiiumaale sõites valmistas esimese "toreda" üllatuse asjaolu, et üks praamidest oli tuulevangis ning seetõttu tuli hoolimata valmisostetud piletitest oodata sadamas 2,5 tundi, enne kui sõit sai alata. Kohvik oli ülerahvastatud, menüü koosnes friikartulitest ja õllest ning praamijärjekorras ootas vähemalt 2 bussitäit koolinoori oma kevadisel klassiekskursioonil. Meenus enda klassiekskursioon Hiiumaale, kui minu vanemad pidid rattad sadamasse transportima, aga teatavasti on Tartust keeruline Rohukülla jõuda ja teadmata põhjustel käisime igaks juhuks Pärnus ära...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar