Poiss on meil ponks ja rahulik, ise õppis just ära keeramise keerulise kunsti ja võttis sellega minu südamelt suure mure. Kui tegemist oleks esimese lapsega, siis oleksin tõenäoliselt juba ammu mööda arste jooksnud, aga nüüd lihtsalt ootasin. Lennart eelistab, et keegi ta sülle võtab ja siis talle asju näitab, enda füüsilise arendamise vastu tal väga huvi ei ole - niisama selili on ka hea siputada ja kindlasti tuleb keegi kohe lõbustama. Selja peal olles lükkab jalgadega end edasi hoogsalt, seega olen lapse voodile jätmisega ettevaatlik. Kõhuli on nõus tükk aega mängima ja ennast ka vajadusel pisut nihutama, aga edasi liikumise huvi puudub.
Hambaid on kaks, kõik asjad käivad suhu. Lisatoit sobib, sööb kolm korda päevas suured portsud ja ise ajab hea meelega kamapalle mööda lauda taga või järab lisaks kurki/porgandit.
Ööd on erinevad, söögipausid vaiksed. Minu jaoks oleks muidugi lihtsam ärgata 1-2 korda 9 korra asemel, aga juhtub nii üht kui teist. Hommikuti ärkan tihti selle peale, kui rõõmus sell mind juustest sikutab ning tegelemist nõutab.
Tervisest niipalju, et tuulerõuged on põetud korralikult, aga seda, kas viie kuuselt põdemisest ka immunsuus tekib, näeme tulevikus.
Suurimaks rõõmuallikaks on õde ja vend, kelle tegevus paneb Lennarti valjult kilkama.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar