Henrietta on maganud eraldi oma toas juba aastakese, tavaliselt on õnnestunud tal ka üksinda magama jääda, mõnikord tuleb väiksemaid protesteerimisi ette. Aga alates Huberti saabumisest on õhtuti peale kohustuslikku kava (isa loeb raamatut, ema laulab) Henrietta toast kuulda dramaatilisi kaebeid:"Ma olen nii üksi, ma olen nii üksi...". Mõnikord järgneb nutt ja hala, kuni keegi teda lohutama läheb. Ei ole mõjunud ükski alljärgnevatest argumentidest ega käitumismallidest:
1. me oleme kõik koos, ema-isa on kohe kõrval toas, loeme sammud üle
2. ema-isa hüüavad vastu "Me oleme nii üksi , me oleme nii üksi"
3. ettepanek toad ära vahetada - isa läheb sinna magama, aga siis saab isa jäädavalt endale oma toa, Henrietta peab oma mänguasjad ja muu ära kolima.
Viimasel nädalal on kaebed tulnud ka keset ööd, loomulikult Huberti kahe söögikorra vahel, et emal ikka parem uni oleks :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar