Viimase aja murelikuks tegev teema Henrietta jaoks on abiellumine, mille suhtes lapsel on vastakad tunded. Ühel hetkel puhkeb ta südantlõhestavalt nutma ja teatab, et tema ei taha abielluda. Toetava emana pean siis lohutama, et Henrietta ei pea abielluma. Teisalt pakuvad kleit ja sõrmus huvi. Henrietta versioon abiellumisest on järgnev: ilus kleit, vahetatakse sõrmuseid ja siis kallistatakse ja ollaksegi abielus.
Aga eilne vestlus:
Henrietta: Ma tahan issiga abielluda, kui ma suureks saan.
Merilin: Issiga ei saa abielluda, oma sugulastega ei abielluta. Sa saad abielluda mõne oma hea sõbraga, näiteks Siimu või Rassu või Joonataniga, nemad on ka siis juba suured.
Henrietta: Hästi, ma abiellun siis Rassuga. Või äkki Joonataniga... Ei, ma abiellun ikka Rassuga.
Seega, sõbrad Oksad, olge valmis :)
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
nu vot - väidet, et issiga ei saa abielluda, issi juba on abielus teil lapsele pakkuda ei ole. :-))
VastaKustuta